ProChemical
Aiapidaja tooted, väetised ja kahjuritõrjevahendid

Muru rajamine

Ilus tihe sametroheline muru


see on tõeline luksus, mis püüab pilke. Hoolitsetud muru ümber õitsevate peenarde – see on iga aiasõbra unistus. Muru võib olla kasulik ja samal ajal atraktiivne osa tagaaiast, pakkudes meeldivat kontrasti eredavärvilistele peenardele, samuti pehme mänguplats lastele ja mõnus puhkepaik. Laiuv roheline murupind tasakaalustab ümbritsevaid värve ja mõjub seejuures lõõgastavalt ja rahustavalt.


Kuidas kasvatada ilusat muru


Muru jaoks väljavalitud ala tuleb esmalt puhastada umbrohust ja võimalik, et ka ehitusjääkidest ja kividest. Kõige parem on kogu ala, eriti, kui pinnas on tihe ja raske, läbi kaevata juba sügisel, et pinnas talvel ära külmuks ja tekiks väikesetükiline struktuur. Keskmise ja väikese tihedusega pinnast võib kaevata ka kevadel. Maa võib läbi kaevata mootorseadmega või käsitsi umbes 15 cm sügavuselt. Kui pinnast ei ole võimalik nõutud sügavuseni kaevata, saab küll muru külvata, kuid juurestik ei kasva siis nii sügavale ning muru on põua ja temperatuuri kõikumiste suhtes tundlikum.


Liiga happelisele pinnasele soovitatakse lisada mulla happesust vähendavat vahendeid. Liialt raskele ja tihedale pinnasele tuleb kindlasti lisada kivipulbritmis kobestab pinnast ja tagab parema vee- ja õhuringluse.


Seejärel tuleb pinnast väetada orgaanilise väetisega Plantella OrganikSee on 100% orgaaniline väetis, mis sisaldab 5% lämmastikku, 3% fosforit, 2% kaaliumi, 1% magneesiumi, 9% kaltsiumi, 0,2% väävlit, boori, vaske, rauda, mangaani, molübdeeni, tsinki. Seda iseloomustab suur kuivaine- (ligikaudu 90%), aminohapete ja humiinhapete sisaldus. Aminohapped ja humiinhapped koos pinnases olevate toitainetega moodustavad nn kelaadid ning kelaadi kujul toitained on taimedele kõige paremini kättesaadavad. Selline väetamisviis võimaldab taimedel saada ka neid toitaineid, mis on pinnases juba olemas, ja suurendavad seega püsivalt pinnase huumusesisaldust. Lisaks parandab orgaaniline väetis pinnase struktuuri. Pinnase ettevalmistamisel on oluline saavutada optimaalne struktuur, mis on „väikesetükiline“.


Selline pinnas tagab optimaalse õhu ja vee suhte pinnase poorides. Liivase või liialt savise maa korral on sellist struktuuri saavutada päris keeruline. Liivase pinnase korral tagab orgaaniliste ainete lisamine pinnase parema niiskusesisalduse ning liivaosakesed koos orgaanilise ainega moodustavad tükilise struktuuri. Savise ja tihedama pinnase korral suurendavad orgaanilised väetised pinnase poore, mille kaudu toimub üleliigse vee äravool. Koht, mida enne täitis vesi, täitub nüüd õhuga. Niiviisi saavad taimed hapnikku ja normaalseks kasvamiseks ning arenguks vajalikku eluruumi. Hapniku olemasolu soodustab orgaanilise aine, täpsemini huumuse lagunemist.


Pinnase tasandamine


Pärast seda, kui pinnas on läbi kaevatud, jätkatakse maa tasandamisega. Vihmavee ärajuhtimiseks tuleb tagada kogu ala ühtlane kalle. Kerge pinnase puhul piisab 0,2% kuni 1% kaldest, raskema pinnase korral on vajalik 2–3% kalle. Kui pinnas on põhjavee tõttu liiga märg, on vaja paigaldada äravool.


Maa tuleb esmalt pindmiselt tasandada, eemaldades seejuures kõik muhud ja lohud, mis võivad muruniitmist takistada. Seejärel tuleb maapinda põhjalikumalt korrastada, st tuleb eemaldada kõik kivid, mis on suuremad kui 1 cm, ja tekitada täiesti tasane pind. Tasandatud maapinnale puistatakse ühtlaselt pikatoimelist membraankestaga Plantella Formula 365 muruväetistPikatoimeline membraankestaga väetis on muru väetamise valdkonnas tehnoloogiline tippsaavutus. Vajalikud toitained on kogutud elastsesse poolläbilaskvasse membraani, mis takistab kõikide toitainete vabanemist ühekorraga. Nende vabanemise kiirus sõltub välisest temperatuurist ja maapinna temperatuurist. Väga madalal temperatuuril toitaineid ei vabane, kuna sel ajal ei ole taimedel neid vaja, aga vegetatsiooniperioodil vabastatakse toitaineid kontrollitult ja pidevalt kõigi kuue kuu jooksul.


Niimoodi piisab aastas ühekordsest väetamisest. Membraankestaga väetis on ka väga ökonoomne, kuna ühe ja sama territooriumi väetisetarve väheneb 5 korda. Lisaks sellele on see keskkonnasõbralik, kuna toitainete leostumine väheneb 80%. Membraankestaga väetise kasutamisel ei ole ohtu, et rohi saaks põletuskahjustusi.


Muru toitmiseks võib kasutada ka klassikalist mineraalväetist Plantella spetsiaalne väetis kõikidele murutüüpideleSee sisaldab peamisi mikroelemente ja toitaineid, mis on vajalikud terve ja tugeva muru kasvuks. Väetis sisaldab lämmastikku, mis on peamine toitaine, mis soodustab rohu kasvamist, kuid mõjutab ka idanemist, arengut ja taimede värvumist. Fosforil on täita oluline roll juurestiku kasvamises ja ainevahetuses. Kaalium aitab toime tulla haiguste ja stressiga, samuti soodustab suhkru salvestumist, mida taimed toodavad fotosünteesi käigus. Magneesium kui klorofülli komponent osaleb koos rauaga ainevahetuses ja mõjutab taime värvust.


Külvamine


Külviaeg


Meie maal on kõige soodsam aeg muru külvamiseks kevadel ja seejärel tehakse järelkülv sügisel. Kevadine külv on kasulikum, kuna pinnases on piisavalt vett, suvel ja varasügisel tuleb noortele võrsetele tagada piisav kogus vett, neid regulaarselt kastes.


Murusegud


Tuleb silmas pidada, et looduses ei ole murutaime, mis sobiks kõikideks võimalikeks otstarveteks, mistõttu kasutatakse muru kasvatamiseks murutaimede segu. Tänu sellele on need vastupidavad samblale ja haigustele, taluvad paremini tallamist, neil on ühtlane maht, ilus roheline värvus, need kasvavad kiiresti, kestavad kauem jne. Kõige levinumad murutaimed on:

  • kastehein (Agrostis), ideaalne dekoratiivne muru, sobib madalaks niitmiseks;

  • aruhein (Festuca), tugev, vastupidav, sobib laste mänguväljakule;

  • raihein (Lolium), kiire kasvuga, tugeva ja tihe muru saamiseks;

  • nurmikas (Poa), ilusa tumerohelise värvusega, talub külma ja madalat niitmist.


Seega on igal murutaimel mõned olulised omadused ja seguna annavad nad kauni muru.


Kallakud


Kui maa-ala ilmselgelt ei sobi muru kasvatamiseks, on parem istutada kattetaimed. Laugematele nõlvadele on lihtne muru külvata ja selle eest hoolitseda, kuid järskudel nõlvadel on külvamine omaette probleemiks. Seemned vajavad idanemiseks palju niiskust, vihma või ohtrat kastmist. Aga niipea, kui kastame äsjakülvatud muru, uhume kõik seemned kallaku jalamile. Üheks lahenduseks on sammuline külv: esmalt külvatakse üheaastane murunurmik – kidur hein, mis kasvab väga kiiresti. Pärast seda, kui see on idanenud, külvame ühe tavalistest murusegudest. Üheaastane hein kaitseb värskelt külvatud seemneid ärauhtumise eest. Kui pinnas on väga raske, teeb see nõlvadele külvamise lihtsamaks, kuna seemned saab suruda mulla sisse. See vähendab ärauhtumise tõenäosust.


Külv


Kõige parem on külvata pilvise ja tuulevaikse ilmaga. Seemned tuleb puistata võimalikult ühtlaselt, arvestades soovitatud kogust vastavale pindalale. Kõige lihtsam on seda teha külvikuga, väiksemal alal võib külvata käsitsi. Kõigepealt segame seemned põhjalikult ära, lisame segule veidi liiva, et seemneid oleks lihtsam puistata. Külvame, liigutades kätt ühele ja teisele poole. Vältida tuleks ridade tekkimist. Keskmiselt kulub ühe ruutmeetri murukatte jaoks 25 kuni 50 g seemneid. Seemnete kogus sõltub murusegu otstarbest, seemnete idanemisest, niitmiskõrgusest jne. Spordiväljakute jaoks külvatakse seemneid tihedamalt. Reha abil kaetakse seemned õhukese mullakihiga. Murutaimed ei idane, kui seemned on liiga sügaval maa sees. Mõned seemned jäävad maapinnale, kuid suurem osa saab kaetud. Ka maapinnale jäänud seemned lähevad kasvama, kui on piisavalt niiskust. Pärast külvamist tihendame pinna rulliga või tallamisega, sidudes jalanõude külge kaks lühikest lauatükki. Võib täita tünni veega ja veeretada seda mööda pinda. Seejärel kastame õrna veejoaga.

Muruseemned idanevad 14 kuni 28 päeva. Maapinda võib kaitsta lindude eest agrokangaga või tiheda võrguga. Kuni seemned ei ole tõusnud/idanenud, tuleb külvipinnal hoida ühtset niiskusetaset. Kui vihma ei saja, tuleb igapäevaselt kasta. Sellel perioodil on suurimaks ohuks põud, mistõttu tuleb muru kuumadel kevad- ja suvepäevadel kasta. Esimene muruniitmine toimub siis, kui muru on ligikaudu 8 cm kõrgune. Esimesel korral tohib niita vaid ühe kolmandiku muru kõrgusest, mis on ligikaudu 5-6 cm.


Siirdmuru paigaldamine


Mõned unistavad sellest, et ilusat muru saaks kasvatada vaid ühe päevaga. Valmis murukatte paigaldamise abil on see võimalik isegi mõne tunniga. Mahalaotatud muruteedel on rohi tihe ja ilusat rohelist värvi, sellel võib kohe kõndida. Selline muru paigaldamine on suur eelis, kuid tõsi küll, teostatav vaid suhteliselt väikestel aladel, nõlvadel või kliimas, kus rohi ei kasva hästi.


Siirdmuru eelised


Siirdmurul on külvatava muru ees mitmeid eeliseid.

  • Enamasti saab muru külvata vaid kevadel või varasügisel. Kuumadel suvepäevadel on murul piisava niiskuse puudumise tõttu raskem idaneda ning talvel ja hilissügisel on temperatuur liiga madal idanemiseks. Valmis murukatet saab paigaldada praktiliselt aastaringselt, välja arvatud ajal, mil maapind on külmunud.

  • Maa-ala ettevalmistamisel ei ole vaja pinnast nii hoolikalt tasandada kui külvatava muru korral.

  • Esimesel aastal on siirdmuru suvel vähem tundlik niiskusepuuduse suhtes, võrreldes külvatava muruga.

  • Siirdmuruga kaetud ala näeb välja ühtlasem kui külvatud muru, kuna külv võib mõnedel aladel olla ebaühtlane, lisaks sellele söövad linnud osa seemneid ära.

  • Muidugi on peamiseks eeliseks see, et siirdmurul saab kohe kõndida. Külvatava muru korral tuleb seda oodata minimaalselt kuus kuud.

  • Sageli on probleemiks umbrohi, mis kasvab kiiremini kui rohi. Siirdmuru on nii tihe, et vähemalt kaks aastat ei teki teil umbrohuga mingeid probleeme.


Millal valida siirdmuru


Üldiselt on levinud arvamus, et siirdmuru võib kasutada kõikjal, kus on vaja saada kiiresti haljastust. Veel mõned aastad tagasi kasutati sellist haljastust ainult jalgpalliväljakutel, nüüd aga kasvab selle populaarsus ka aiaomanike seas. Nende jaoks on olulisima tähtsusega võimalus kogu krunt koheselt haljastada, kuna neil ei ole aega ega tahtmist oodata aasta või kaks, kuni külvatud muru on muutunud piisavalt roheliseks, tihedaks ja vastupidavaks.

Siirdmuru on ideaalne lahendus nõlvade korral, kus vihm või kastmine uhub külvatud seemned jalamile. Kallakutel on siirdmuru peale kattetaimede külvamise ainus lahendus haljastusprobleemile. Siirdmuru võib kasutada ka üksikute murualade parandamiseks, haudade katteks või isegi vabaõhuüritustel, kus on vaja lühiajalist haljastust. Suurte alade puhul osutub takistuseks siirdmuru hind, mis tuleb tunduvalt kõrgem kui tavalise külvatud muru hind. Seetõttu kasutatakse siirdmuru


Pinnase ettevalmistamine


Siirdmuru paigaldamiseks pinnase ettevalmistamine ei erine oluliselt pinnase ettevalmistamisest külvatava muru jaoks. Kõigepealt kaevatakse maa läbi ja lisatakse orgaanilist väetist , mis ei sisalda umbrohuseemneid. Orgaaniline väetis rikastab mulda orgaaniliste ainetega, mis vabanevad järk-järgult sõltuvalt temperatuurist ning on seetõttu taimedele pidevalt kättesaadavad kuue kuu jooksul. Pärast seda maa tasandatakse. Tasandatud pinnale puistatakse veel pikatoimelist murule mõeldud membraankestaga väetist Plantella Formula 365 või mineraalväetist Plantella spetsiaalne väetis kõikidele murutüüpidele. Mineraalväetis vabaneb kiiremini kui orgaaniline väetis ja annab seetõttu murule piisavalt toitaineid kasvuperioodi alguseks. Niimoodi ettevalmistatud maa tasandatakse veelkord natuke põhjalikumalt.


Siirdmuru paigaldamine


Rullides olev muru peab olema ühesuguse paksuse ja värvusega ning mõistagi ilma umbrohuta. Juured peavad olema tihedalt läbipõimunud ja põhjas ei tohi olla kive. Tähtis on ka õige niiskusetase. Kuna mururullid kipuvad väga kiiresti ära kuivama, tuleb need esimesel võimalusel maha laotada, kõige parem, kui seda tehakse kohe pärast nende tootjalt tarnimist. Kui laotada muru kuhugi jahedasse ja pimedasse kohta, võib võita umbes ühe päeva aega, enne kui muru alalisse kohta paigaldada.

Mururullid rullitakse lahti ja paigaldatakse sirgjooneliselt tihedalt üksteise kõrvale nagu tellised. Rullide ääred ei pea moodustama kogu pikkuses sirgjoont. Kui tükkide vahele jääb vaba ruumi, siis muru tõmbub päikese käes kokku ja kuivab avatud ühenduskohtade kaudu lühikese ajaga ära. Võib lõigata suure noaga väiksemad tükid, et sobitada muru territooriumi kujuga. Viimasena vormitakse servad. Kui soovite, et servad jääksid sirged, võite kasutada joondamiseks laudu. Ümara vormi jaoks kasutatakse nööri ja keppi, mille abil joonistatakse murule ilus ring ja seejärel lõigatakse see noaga välja. Kui kogu ala on muruga kaetud, pressitakse seda rulliga, et see kinnituks pinnasesse, ja seejärel kastetakse.


Kastmine


Kohe pärast murukatte mahalaotamist tuleb seda hoolikalt kasta. Kastmist tuleb korrata vähemalt kahe nädala jooksul, et juured saaksid kasvada paar sentimeetrit pinnasesse. Kuumal suvel tuleb muru kasta iga päev, kuna juured ei ole jõudnud veel piisavalt sügavale kasvada, et ammutada vett pinnasest endast. Igapäevaselt ei ole vaja muru kasta nii ohtralt kui esimesel korral pärast paigaldamist. Kui teil on olemas kastmissüsteem, siis lülitage see 15-30 minutilise intervalli peale. Suvel maha laotatud muru katab maapinda ja ei lase pinnasel ära kuivada.


Muru niitmine ja väetamine


Niitmine ja väetamine on muru eest hoolitsemisel kõige tähtsamad ülesanded. Regulaarne ja sage niitmine tagab rohukõrte ja juurte õige kasvu ning levimise. Niitmisest tähtsamgi on väetamine, kuna hästitoidetud muru on ilusam, rohelisem ja tugevam. Lisaks sellele ei mõjuta seda ilmastik, umbrohi ega haigused.


Esimene niitmine


Esimesel niitmisel on muru kasvamise protsessis oluline roll. Esimest korda pärast külvamist niidetakse muru siis, kui rohi on kasvanud 8-10 cm pikkuseks. Muru ei tohi mitte mingil juhul niita madalaimalt kõrguselt, vaid ainult 3 cm võrra. Järgnevate niitmiste ajal võib lõikekõrgust järk-järgult alandada, kuni saavutatakse soovitud niitmiskõrgus. Muru nõutav kõrgus sõltub pinnasetüübist, murusegust ja ilmastikutingimustest. Suvel niidetakse muru 4 cm kõrguselt, muul ajal 3 cm kõrguselt. Järgige alati reeglit, et niidetakse maksimaalselt üks kolmandik muru kõrgusest.

Kui muru on juba olemas, siis esimesel korral hooajal niidetakse madalamalt ja teisel korral niidetakse juba soovitud kõrguselt.


Niitmiskõrgus


Liiga madalalt niitmine nõrgestab muru, aga liiga kõrgelt niitmine ei stimuleeri külgvõrsete kasvu, mistõttu muru muutub hõredaks ja tundlikuks mitmetele mõjudele, nagu näiteks tallamine. Liiga kõrgelt niidetud murule võib aja jooksul koguneda omamoodi läbitungimatu surnud kõrtest kiht, mis lämmatab muru.


Mida teha niidetud muruga?


Tavaliselt koristatakse niitmisjäägid ära, kuna see rikub muru välimuse, eriti, kui niidetakse madalalt. Murujäägid lähevad mädanema ja lämmatavad muru. Kui aga otsustatakse jätta niitmisjäägid murule, tuleb need ühtlaselt laiali jaotada ja võimalusel väiksemaks teha. Niimoodi lagunevad jäägid kiiremini ja nendest saab looduslik orgaaniline väetis.


Kui tihti niita?


Muru niidetakse keskmisel kord nädalas, intensiivsel kasvuperioodil kaks korda nädalas.

Leitakse, et madalalt niidetavat muru tuleb niita sagedamini kui kõrget muru. Veelgi vähem hoolt nõuab kõrreliste ja lillede segu, mis rajatakse tavaliselt sellele krundi osale, mida püütakse jätta looduslikuks, või aeda, et meelitada ligi mesilasi.


Väetamine


Muru kasvab väga intensiivselt, kuna seda niidetakse tihti. See tähendab, et kord nädalas koos muru pealmise osaga eemaldame ka suure koguse toitaineid. Murutaimed ei ole võimelised iseseisvalt neid toitaineid korvama ja muutuvad heledamaks, nõrgemaks ja hõredamaks ning taimede vahele hakkab kasvama sammal ja umbrohi.

Isegi omamoodi multšimisest, kui jätame niidetud rohu murule, ei piisa selleks, et rohi saaks kogu pinna ulatuses piisavalt toitaineid. Muru vajab kõige rohkem lämmastikku, mille toimel see kasvab, moodustab valke ja säilitab ilusa sametrohelise värvuse. Ilma lämmastikuta muru kasvab halvasti ja muutub kollaseks. Kuid muru vajab muudki kui lämmastikku. Juured vajavad kasvamiseks fosforit. Kõik rohttaimed vajavad kasvamiseks ka kaaliumi, mis tõstab nende vastupidavust põuale, haigustele ja külmale.

Kaasaegsed muruväetised on järjest kvaliteetsemad ja seejuures looduslikumad, tänu millele on võimalik vältida kanalisatsiooni ja põhjavete saastumist.


Muru vajab ka orgaanilisi aineid


Enne muru külvamist lisatakse pinnasele ka palju orgaanilisi aineid kvaliteetse orgaanilise väetistega, mis ei sisalda umbrohuseemneid. Ka juba olemasolevale murule lisatakse kevadeti orgaanilist väetist. Orgaaniliste ainete lisamine on eriti vajalik liivasele, kivisele ja toitainetevaesele pinnasele. Orgaanilised väetised on vajalikud ka muud liiki pinnasele, kuna kvaliteetsest orgaanilisest väetisest vabaneb järk-järgult lämmastikku sõltuvalt temperatuurist ja taim saab seda vastavalt vajadusele kasutada kuue kuu jooksul. Niimoodi saab muru toitaineid ühtlaselt, ei teki kasvu kõikumist, rohi kasvab aeglaselt, ühtlaselt ja muutub tihedamaks ning seda on vaja harvemini niita. Muru on sametroheline ja vastupidavam põuale ja tallamisele.


Väetamine eriväetistega


Muru väetamiseks on kõige parem kasutada pikatoimelist membraankestaga muruväetist Plantella Formula 365, kuna toitained vabanevad membraanist järk-järgult kogu kasvuperioodi vältel ning ideaalse muru saavutamiseks on vaja kasutada Plantella Formula 365 muruväetist vaid kord aastas.

Väetamiseks võib valida ka Plantella spetsiaalse väetise kõikidele murutüüpidele. Seda väetist lisatakse minimaalselt kolm korda kasvuperioodi jooksul. Seejuures tuleb järgida reeglit, et muru, mida tihti niidetakse, tuleb ka tihti väetada. Esimene väetamine peab toimuma kevadel, märtsis või aprillis, teine mais või juunis ja viimane kord septembris.


Alates septembri lõpust muru enam lämmastikväetisega ei väetata, kuna hiline väetamine võib panna rohu kasvama, aga noored kõrred on külma ja haiguste suhtes tundlikumad. Kevadel võib meid seetõttu ees oodata pettumustvalmistav vaatepilt. Väetatakse hommikul või õhtul, kui ei ole palav. Kui pikka aega ei ole vihma sadanud, tuleb muru pärast väetamist ohtralt kasta.


Sügisene väetamine


Heintaim on pika kasvuperioodiga taim, mis vajab kasvamiseks pinnasetemperatuuri üle 5 0С. Seega kasvab see veel ka hilissügisel ja mõnikord isegi talvel. Külm talv on suureks katsumuseks eelkõige noortele lehekõrtele, kuna nad puutuvad kokku suure niiskusega minimaalse valguse ja soojuse tingimustes, mille tõttu muru nõrgeneb ja muutub haigustele vastuvõtlikumaks.

Seetõttu väetatakse muru sügisperioodil augustist oktoobrini Plantella spetsiaalse muruväetisega sügiseseks väetamiseks, mis sisaldab rohkem fosforit ja tagab sellega paksemad ja tugevamad juured, mis omakorda aitavad rohutaimedel talve üle elada. Selle tulemusel jääb muru tihedaks, ühtlaselt roheliseks ja kõndimiseks sobilikuks.


Muru õhustamine ja uuendamine


Varakevadel ja sügisel tuleb muru kindlasti õhustada ja vajaduse korral ka uuendada. Õhustamine soodustab juurte sügavamale kasvamist ja tugevdab murukatte sissekasvu ja lisaks sellele hoiab ära pinnase tihenemise. Kõigepealt niidetakse muru võimalikult lühikeseks. Väiksem muruplats torgatakse läbi tavaliste harkidega või õõnespiidega harkidega iga 30 cm tagant. Niimoodi luuakse õhupoorid, mis annavad juurte kasvamiseks õhku ja ruumi. Muru võib töödelda tugevasti ka rehade või spetsiaalse õhustiga. Vajadusel tehakse muru järelkülv


Kastmine


Lisaks niitmisele ja väetamisele on muru eest hoolitsemisel oluliseks ülesandeks ka kastmine. Kasvuperioodil kevadest sügiseni ei tohi murul tekkida veepuudust, kui soovite, et see oleks tugev, vastupidav ja roheline. Enamik murusorte on piisavalt vastupidavad põuale. Kui pinnas on liivane ja kivine, ei hoia see hästi niiskust ja põud avaldab murule kiiremini mõju. Raskel savisel pinnasel kasvav muru näeb põuaperioodil parem välja ja sellega on kastmisel vähem muret. Samamoodi talub hästi ettevalmistatud ja rohke orgaaniliste ainete sisaldusega pinnas paremini põuda. Kui aga vihmavaba periood venib pikale, tuleb muru kindlasti kasta. Enne kastma asumist tuleb veenduda, et muru tõepoolest kannatab niiskusepuuduse käes. Astuge murule, rohulibled peaksid kohe püsti tagasi hüppama. Kui seda ei juhtu, siis tähendab see, et muru on vaja kasta. Kui te siiski ei ole kindel, kas muru on liiga kuiv või mitte, siis liigutage murukatte serva üles ja lükake terav pulk või metallvai maasse. Vai peab minema maasse kiiresti ja sujuvalt. Kui te selle välja tõmbate, peab see olema kuni 8 cm sügavuselt niiske. Kui see ei ole nii, siis on vaja muru kasta.


Millal kasta?


Suvel kõrvetava kuumusega kastetakse muru kõige jahedamal ajal – varahommikul või õhtul, kui muld on juba pisut jahtunud. Kuumal ajal kastmine võib muru kahjustada ja lisaks on siis veekulu aurustumise tõttu suurem. Jahedama ilmaga võib muru kasta ka päevasel ajal. Oleks muidugi hea, kui kastmiseks oleks olemas piisavalt valmisvarutud seisnud või vihmavett, kuid seda juhtub harva.

Kastmisel tuleb järgida reeglit: parem kasta harvem, aga ohtramalt. Sellisel juhul imbub vesi sügavamale pinnasesse, kust juured saavad seda järk-järgult tarbida vastavalt vajadusele.

Kui kasta iga päev natuke, suureneb muru haigustesse nakatumise oht. Samuti muutuvad juured väiksemaks ja hapramaks ning kui üks-kaks päeva jääb kastmine vahele, hakkab muru kiiresti hävima. Kõige kuumematel päevadel, kui temperatuur ületab 37 °C, või väga tuulistel päevadel võib murukatte temperatuuri alandada, piserdades sellele kergelt vett. Mõistagi ei asenda selline piserdamine täisväärtuslikku kastmist.


Kui palju vett on vaja?


Kui kasta umbes kaks korda nädalas, siis kulub ühele ruutmeetrile murule ligikaudu 10 l vett. Kui kasta aiavoolikust, st kui seisate mõne aja ühes kohas, suunates kerge veejoa murule. 10 l norm tähendab ka üht tavalist kastmisnõu täit vett ühele ruutmeetrile. Ideaaljuhul peab murukatte alune pinnas olema märg kuni 7-10 cm sügavuseni.

Kui on paigaldatud kastmissüsteem, tuleb kindlasti veenduda, et vesi jõuab kogu muruplatsile. Murutaimed, mis jäävad süsteemi raadiusest välja, võivad põua korral kiiresti hukkuda. Samamoodi on hoonete läheduses olev muru väga tundlik ja vajab samuti täiendavat kastmist.


Kallakutel kastmine


Kallakutel on kastmine keeruline, kuna vesi voolab enne ära, kui pinnas vajaliku niiskusetaseme saavutab. Vee kinnihoidmiseks ja vajaliku niiskuse saavutamiseks tuleb kõigepealt murupinda mõnda aega kasta ja seejärel kastmine umbes tunniks ajaks katkestada ning siis jätkata kastmist samas kohas. Seda protseduuri jätkatakse nii kaua, kuni saavutatakse kallaku pinnase optimaalne niiskustase.


Kastmissüsteem


Kastmissüsteemi valimisel tuleb esmalt põhjalikult uurida selle eeliseid ja puudusi. Maasse sisseehitatavad kastmissüsteemid peavad olema eeskujulikult projekteeritud ja paigaldatud ning lisaks sellele vajavad need regulaarset tehnilist hooldust. Kaasaskantavad kastmissüsteemid on kallimad, kuid need kestavad kauem ja neid on võimalik kohandada muru vajadustele. Paremini ja tõhusamalt töötavad kastmissüsteemid, mis niisutavad pinnast madalal tasemel, kuna see vähendab veekulu. Ükskõik millist kastmissüsteemi me kasutame, tingimata tuleb võimalikult tihti kasvuperioodil kontrollida, kas vihmutid on õigesti paigaldatud ja ega need ei ole ummistunud, kas filtrid on paigas.


Sammal murus


Sammal on muru suurim vaenlane, sest sambla pehmed padjad kasvavad kiiresti ja võtavad murult ära kõik toitained, õhu ja vee. Lõppkokkuvõttes kui sammal on kasvanud üle kogu murukatte, on muruga lõpp, kuna sammal lämmatab täielikult muru. Seetõttu on tähtis õigeaegselt ja regulaarselt sambla vastu võidelda.

Meie kliimatingimustes on sammal sagedane külaline rohustel aladel. Tavaliselt täidab sammal alad, millel muru on ebasoodsate tingimuste tõttu hävinenud või pole üldse kasvanud. Sammal on tuultolmlev taim, mis tähendab, et see vajab paljunemiseks tuult. Tuul kannab sambla eosed kõikjale muruplatsile ja niimoodi sammal levibki. Sammal paljuneb peamiselt suvel sooja ja niiske ilmaga, eosed külvavad end ja juurduvad seal, kus leidub ruumi. Seega ohustab sammal eelkõige nõrka ja hõredat muru. Mõnikord me levitame sambla eoseid ise mehaaniliselt, kui riisume rehaga sammalt keskelt erinevates suundades.

Kõige sagedamini ilmub sammal varjulistesse paikadesse, halvasti õhutatud ja seisnud pinnasele, halvasti väetatud või hooldamata murule, samuti võib põhjuseks olla liiga madal niitmine.


Sammal varjulises kohas


Sammal ilmub kõige sagedamini varjulistesse kohtadesse, kus ta tunneb end mugavamalt kui teised taimed. Sageli võib sammalt leida vanade suure võraga puude all varjus rohus. Puulehed ei lase päikesevalgusel pinnaseni jõuda ja taimed, mis vajavad kasvamiseks päikesevalgust, surevad. Samuti loovad tihedad võsastunud põõsad enda ümber pidevalt varjulise ala, kuhu võib elama asuda sammal. Probleemi lahendab puude ja põõsaste harvendamine, et tagada murule päikesevalgus. Ka hooned ja tarad heidavad varju.

Kui puud ja põõsad on kenasti kasvanud, on mõnikord kahju neid kärpida. Sellisel juhul tuleb kindlasti külvata varjulistele aladele mõeldud murusegu ja regulaarselt sambla vastu võidelda, kohe kui see ilmub. Tuleb väga hoolikalt järgida õige kastmise põhimõtteid ja püüda mitte niita muru liiga madalalt. Peale selle tuleb muru regulaarselt väetada spetsiaalsete väetistega, mis sisaldavad rauda. Teatavasti on raud element, mis hävitab sambla. Muru tuleb igal aastal minimaalselt kaks korda õhustada.


Sammal ülekoormatud tihenenud pinnasel


Muru juurte normaalseks arenguks on samuti vaja õhku ja vett. Kui ühte neist komponentidest ei ole piisavalt, hakkavad juured hävinema.

Raske pinnas hoiab niiskust ja tihtipeale on selles õhupuudus. Muru sureb ja tühjaks jäänud alad täidab sammal. Pinnas muutub tihedaks ülekoormatuse tõttu, sellel kõndimise ja sõitmise tõttu, samuti niiske ilmaga käitlemise tagajärjel. Tavaliselt on pinnas tihenenum laste mänguväljakutel, muruplatsidel, mis on mõeldud sportimiseks ja mängimiseks, ning aianurgas, kus seisab aiamööbel ja grillahi.

Raskele tihenenud pinnasele tuleb veel enne külvi lisada kivipulbrit. Sellist pinnast ei tohi käidelda märja ilmaga, kuna selle tulemusel tiheneb see veelgi.

Muru eest hoolitsemine peab sisaldama ka regulaarset õhustamist ja kvartsliiva segu lisamist. Väikese muruplatsi korral saab muru õhustada lihtsalt hargiga, torkides ja tõstes sellega kergelt pinnast, et juured saaksid rohkem õhku.


Happeline pinnas


Kui teie aias või lähikonnas kasvab kanarbik või muru sees umbrohuna rohkelt kannikesi, on pinnas tõenäoliselt suurema happesusega. Mulla happesus on samuti üheks sambla levimise põhjuseks. Sellisele pinnasele tuleb juba sügisel lisada happesuse neutraliseerimise vahendit.


Hoolitsemata muru


Muru vajab kasvamiseks ja kauni väljanägemise säilitamiseks palju toitaineid. Kui muru väetamiseks kasutatakse pikatoimelist membraankestaga väetist Plantella Formula 365 murule, tuleb seda puistata üks kord hooaja jooksul. Teistel juhtudel tuleb esmalt lisada põhiväetist ja seejärel kolm korda kvaliteetset Plantella spetsiaalset väetist kõikidele murutüüpidele. Toitainete puuduse korral rohujuure levik aeglustub, mille tagajärjel tekivad tühjad kohad, kuhu võib asuda elama sammal. Väga oluline osa on ka kastmisel suvisel põuaperioodil. Kui kasta iga päev natuke, siis on rohujuured väikesed ja hukuvad põua tõttu, ning tühjaks jäänud kohtadesse ilmub sammal. Seetõttu on parem kasta üks-kaks korda nädalas. Peale selle nõrgestab muru ka liiga madalalt niitmine.


Sammal võib tekkida ka päikselisele alale


Sammal ei elutse üksnes varjulisse kohta jääval murul, vaid võib tekkida praktiliselt igal pool, ka aladel, kuhu langeb kogu päeva jooksul päikesevalgus. Kui muruplatsi päikeselisele alale tekib sammal, on see alati põhjustatud toitainete puudusest. Regulaarne väetamine spetsiaalsete kvaliteetsete väetistega, regulaarne kastmine ja liiga madalalt niitmise vältimine aitavad samblast kiiresti jagu saada.


Samblavastased vahendid


Kui teie murule ilmub sammal, soovitame kasutada spetsiaalset Plantella samblavastast vahendit, mis sisaldab rauda ja lisaks sellele annab pinnasele lämmastikku kasvamiseks ja kvartsliiva pinnase kobestamiseks ja õhutamiseks. Vahendit tuleb ühtlaselt puistata niidetud murule, pärast mida tuleb muru kasta. Tavaliselt tuleb oodata 10 kuni 14 päeva ja siis riisuda rehaga närbunud osad kokku.

Kui sammalt regulaarselt eemaldada, on samblasaarekesed väiksed ja muru kasvab pärast sambla eemaldamist iseseisvalt. Kui murule jäävad suured tühjad kohad, tuleb muru hoolikalt uuendada ja juurde külvata. Parem on külvata varjulistele aladele mõeldud murusegu.


Igal juhul kehtib ka seoses samblaga reegel, et parim ravi on ennetamine. Seetõttu on oluline teha kõik vajalik selleks, et pinnas oleks õigesti ette valmistatud, õhustatud ja väetatud. Sellisel pinnasel kasvab tihe ja roheline muru ning samblale ei anta võimalust muru väljanägemist rikkuda.


Probleemid muruga


Aeg-ajalt ilmuvad murule erineva kujuga heledamad, kollased või pruunid laigud. Põud? Toitainete puudus? Ebaühtlane väetamine või koguni haigus? Mis sai tehtud valesti?

Tunneme suurt pettumust, kui meie sametroheline oaas muutub lihtsalt üheks kollaste laikudega kahvaturoheline pinnaks. Oleme usinalt kastnud, väetanud, niitnud, aga nüüd kisub miski viltu. Esmajärjekorras oletame, et see on tingitud haigusest.

Muruhaigused tekivad eelkõige toitainete vaegusest või veepuudusest. Sageli ilmnevad muru haigused halva läbilaskevõimega muldadel või liiga madala niitmiskõrgusega aladel. Enam-vähem korrapärased, enamasti ringi- või rõngakujulised laigud on tavaliselt seenhaiguste tagajärjeks.


Lumiseen


Meie kliimatingimustes on kõige levinumaks muruhaiguseks lumiseen. Sagedamini avastatakse see kevade alguses. Kõigepealt ilmuvad ringikujulised kuni 5 cm läbimõõduga kolded, mis võivad laieneda kuni 30 cm laiusteks. Lehed on alguses vesised, hiljem punakas-pruunid, niiske ilmaga moodustub nende ümber valge ring. Surnud lehtedel on näha pisikesi sültjaid, roosakaid või valgeid seeneniidistiku eoste klompe. Valge ringikujuline kirme on eriti märgatav niiskel hommikul, kui muru vaadata mõnest kõrgemast kohast, näiteks rõdult.

Enamasti ilmub hallitus rasketel, tihedatel muldadel. Halb õhuringlus pinnases suurendab lumiseene levimist, seepärast on väga tähtis muru vähemalt kaks korda aastas – kevadel ja sügisel – korralikult õhustada ja lisada murule kvartsliiva segu. Haigus võib levida ka siis, kui sügisene väetamine toimus liiga hilja. Sellepärast on lämmastikku sisaldavaid väetisi parem lisada hiljemalt septembris. Kui väetamine jääb hilissügisesse ja külmumata maa peale sajab lumi, on suure tõenäosusega kevadel oodata lumiseene nakkust.

Kui haigusetunnused on juba ilmsed ja kahjustatud ala ei ole suur, tuleb muru lehvikukujulise rehaga läbi riisuda ja liivatada kvartsliiva seguga.


Roostehaigused murul


Vahetevahel, küll harvemini kui lumiseen, ilmub murule rooste. Kõigepealt tekivad vartele ja lehtedele kollakasoranžid täpid, millest hiljem moodustuvad piklikud punakad roostepadjandid.

Tugeva kahjustuse korral kaotab murukate oma värvuse ja närbub. Kõige enam ohustab rooste varjus kasvavaid taimi. Rooste tekkimise põhjuseks võib olla ka muru toitainete vaegus, eelkõige lämmastikupuudus. Sellepärast tuleb muru pidevalt väetada spetsiaalse muruväetisega. Vältida tuleks liiga madalalt niitmist, tähtis roll on ka rohkel, kuid mitte sagedasel kastmisel.

Kollaseks või kahvaturoheliseks muutunud muru ei tähenda siiski alati haigust. Sagedasti on selle põhjuseks hoopis kehv hooldamine, eriti toitainete- ja veepuudus.


Ebaühtlane väetamine


Kui murule tekivad ebakorrapärase kujuga laigud – või pigem tühimikud, on põhjuseks tõenäoliselt ebaühtlane väetamine. Mõned laigud on väga tumedad ja murukate on täielikult hävinud. Ilmselt on see ühele kohale sattunud liiga kõrge väetise kontsentratsiooni tagajärg. Selline koht tuleb rohke veega üle kasta, vajadusel kokku korjata hukkunud taimed ning külvata tühjaks jäänud kohale peotäis-paar muruseemet. Kui seda juhtub korduvalt, oleks mõttekas hankida spetsiaalne väetiselaotur, mille abil saab väetist jaotada lihtsalt ja ühtlaselt. Kui väetamine toimub käsitsi, siis tuleb vastav kogus jagada mitmeks võrdseks osaks ja väetada vähemalt kahes suunas, täisnurga all. Kui olete muru parandamiseks valinud pikatoimelise membraankestaga muruväetise Plantella Formula 365, siis ei ole väetise ebaühtlasest jaotumisest tekkinud kahjustusi karta. Selle väetise toimeaine eraldub aeglaselt, vastavalt välistemperatuurile.


Toitainete puudus


Üleni kollaseks tõmbunud muru vaevab tõenäoliselt toitainete puudus või on see liiga madalaks niidetud. Selline muru vajab turgutamist pikatoimelise membraankestaga muruväetisega Plantella Formula 365 või Plantella spetsiaalse väetisega kõikidele murutüüpidele ja ohtrat kastmist. Kui muru oli liiga madalaks niidetud, siis jätke järgmisel korral rohulibled pikemaks. Suvel on parem mitte niita väga madalalt, kuna see teeb muru põuale vastuvõtlikumaks.


Veepuudus


Kõige tavalisemaks muru kolletumise põhjuseks on vaieldamatult suvine põuaperiood. Vaid harvadel juhtudel kolletub muruplats üleni, kuna põud ei kahjusta kõiki murukatte osasid samal määral. Mõnes kohas on kamar paksem või muld mudajas, mis suurendab mulla vee kinnipidamisvõimet. Sellistest kohtades suudavad taimed põuale kauem vastu panna, kui rohkem liivastel ja õhema murukamaraga aladel. Veepuudust saab vältida üksnes korrapärase kastmisega või niisutussüsteemi paigaldamisega, mis kastab muru aedniku äraoleku ajal. Kui põuakahjustused on tõsised, tuleb muru kasta vitamiinide komplekspreparaadiga Bio Plantella Vita.


Lemmikloomad


Nende aiaomanike murule, kelle lemmikloomaks on koer, kes murul vabalt ringi jalutab, ilmuvad tõenäoliselt heledamad laigud. On teada, et koera uriin kõrvetab muru ja pärast hakkab nendes kohtades kasvama umbrohi. Neid laike tuleb kasta suure koguse veega, kuid enamasti on see korduv probleem, millega tuleb kas leppida või piirata lemmiklooma liikumist, eraldades talle mõne muu maa-ala. Lemmikloomade peletamiseks kasutatakse efektiivselt ka koerte ja kasside tõrjevahendit.


Muru kahjurid


Kui murule tekivad uurded, süvendid ja kühmud, siis võib peaaegu sajaprotsendilise kindlusega väita, et maa all või maa peal peidavad end erinevad kahjurid. Mõnikord on ilmsed kahjustused praktiliselt märkamatud ning avalduvad muru närbumises, kolletumises ja erinevate laikude tekkimises.

Kahjurid võivad tekitada kõige erinevamaid kahjustusi. Näiteks muru närbumise ja kolletumise põhjuseks ei ole sugugi mitte alati põud. Sellisel juhul on kõige õigem murukatte serva kõplaga veidi kergitada või eemale lükata ning uurida pinnast. Kui avastate mullas määrdunudvalged, umbes 3 cm pikkused ning C-kujuliselt kõverdunud tõugud, siis võite olla kindel, et muruplatsile on elama asunud maipõrnikad või õigemini nende vastsed.


Maipõrnikad


Maipõrnikad on 22-28 mm pikkused pruunid või metalliläikelised mardikad. Maipõrnika arengutsükkel kestab kolm aastat, murule on ohtlikud siiski vaid põrnika vastsed – nn konutõugud. Kõige aplamad on maipõrnika vastsed teisel ja kolmandal arenguaastal. Nad toituvad murutaimede juurtest, mille tõttu murule tekivad justkui põuakahjustused – muru närbub ja kolletub, kõndimisel on tunda pinnase käsnjas struktuur.

Maipõrnikate vastsed kahjustavad tõsiselt muru, eriti aga nõrka, halvasti niidetud ja väetatud murukatet. Muru, mida kahjustavad maipõrnika vastsed, vajab tingimata suurt hoolt. Kord aastas tuleb muru väetada pikatoimelise membraankestaga muruväetisega Plantella Formula 365, vähemalt kaks korda aastas tuleb muru õhustada ja lisada  kvartsliiva seguPlantella spetsiaalset väetist kõikidele murutüüpidele tuleks kasutada 3-4 korda aastas.

Samuti on oluline muru regulaarne niitmine. Alustades hooldetöödega võib arvestada, et vastsed kahjustavad muru seni, kuni muru ei ole muutunud tihedaks. Üldiselt on teada, et tavaliselt maipõrnikad ei mune tihedalt kasvavate ja lokkavate rohuliblede vahele. Kui vastseid on siiski liiga palju, tuleb nende tõrjeks kasutada spetsiaalset vahendit, mis on saadaval aianduspoodides.


Öölased


Öölased on samuti tüütud kahjurid. Nende vastsed toituvad taimede lehtedest ja juurtest. Paljunevad peamiselt niiske ilmaga. Väga oluline on korrapäraselt eemaldada taimede surnud osad ja mitte kasta muru iga päev. Parem on niita harvem, umbes kaks korda nädalas, kui et tihti ja vähe. Vähemalt kaks korda aastas tuleb muru korralikult õhustada. Selleks soovitatakse kasutada hangu väiksemal maa-alal ja spetsiaalse otsikuga niidukit suuremal.


Sääriksääse vastsed


Kui suvel on kuiva ilmaga murul näha pruune täppe, võivad põhjuseks olla sääriksääse vastsed. Erinevalt maipõrnikast asustab sääriksääsk tihti just väga hoolitsetud muruga alasid. Sääriksääsel on peenike nõtke keha ja veel peenemad ning hapramad jalad. Täiskasvanud isendid on kahjutud. Munevad suvel, sügisel kooruvad röövikud: paksud 2-3 cm pikkused määrdunud halli värvi vaglad, kes söövad muru- ja teiste taimede juuri. Samamoodi toituvad nad veel ka järgmisel kevadel, seejärel nukkuvad. Vakladega võitlemiseks kastetakse muru ohtralt – õigemini see ujutatakse üle – ja kaetakse ööseks musta kilega. Suurem osa vakladest lämbub.


Vihmauss


Vihmaussid on meie aedade väga kasulikud asukad, kes kobestavad pinda ja mõjuvad seega soodsalt mulla viljakusele. Kuid suurel hulgal võivad vihmaussid siiski muru välisilmet rikkuda, jättes enda järel maha mullahunnikukesi. Aeg-ajalt tasub neid hunnikuid metallrehaga ära riisuda.


Mutt


Aiapidajad, kelle muruplatsile on asunud mutt, võivad olla kindlad, et murukatte all elab palju erinevaid putukaid, kuna mutt asustab ainult rikkaliku söögivaruga alasid. Muruplatsil ei ole mutt siiski mitte ainult vaenlane, vaid ka liitlane. Kaevates õhutab mutt pinnast, samas toitub vihmaussidest ja kahjurite vastsetest. Kõige enam kahjustab mutt muru välisilmet ja raskendab niitmist. Tunnelite kaevamisel kuhjab mutt suuri nn. mutimullahunnikuid.

Sageli tekivad probleemid muttidega seetõttu, et muruplatsi või aia vahetus läheduses asub metsik, niitmata heinamaa. Sellisel juhul tasub mõelda sügavale maa sisse ulatuva tara ehitamisele.

Kui mutimullahunnikud on väga suured, siis tuleb nad ära koristada ja saadud muld millekski ära kasutada. Tekkinud tühjadele laikudele külvata uus muru või täita need muruplatsi äärtelt võetud murukamaratega.


Hiired


Mõnikord on varakevadel pärast lume sulamist murul näha tõeliselt pikki koridore. Need käigud on teinud hiired, kes korjasid kiiruga rohtu oma urgude jaoks. Kõige suuremat kahju teevad hiired murule siis, kui lumikate püsib kaua. Hoolitsetud ja regulaarselt niidetud muru taastub pärast sellist talve kiiresti, kuna murutaimede juured laienevad jõudsalt ning täidavad tühjenenud ruumi.


Linnud


Linnud on tegelikult aedniku liitlased, kuna kasutavad toiduks kahjurite vastseid. Kuid mõnikord võivad rästad, varesed ja harakad sööki otsides muru sõna otseses mõttes „läbi kaevata”. Vastsete otsingul jälgivad linnud muruplatsi ja songivad kohtades, kus näevad närbunud muru, tekitades sellega suurt kahju. Sellise muruplatsi taastamine nõuab palju tööd. Kõigepealt tuleb rehaga kokku riisuda lindude poolt laialipillutud murutükid. Kui ärasongitud ala ei ole suur, võib kahjustatud muru labidaga välja lõigata ja eemaldada. Kobestada kergelt mulda ja lisada spetsiaalset muruväetist. Muruplatsi servalt soovitatakse võtta tükk murukamarat ja paigutada see ettevalmistatud pinnale. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb väetatud alal teostada järelkülvi. Külvatud ala siluda labidaga ja kasta.


Muruumbrohud


Umbrohi on mistahes taim, mis kasvab seal, kus seda ei ole vaja. Kuigi umbrohtusid jaotatakse kahjulikeks ja muudeks, on hoolitsetud muruplatsid igasugune mittevajalik taim umbrohi, mis võtab murutaimedelt vett, toitaineid, valgust ja soojust. Isegi kõige ilusam taim aeglustab muru kasvamist, halvimal juhul lämmatab murutaime ja võtab tema koha. Isegi teisi murutaimi, mis ei sisaldunud murusegus, peetakse umbrohuks, kuna olles teiste omadustega rikuvad nad muru ühtlast üldilmet.


Umbrohuks on metsikult kasvavad taimed, nende seemned levivad tuulega või kannavad neid edasi linnud, sipelgad ja inimesed aiatööriistadega või murul kõndides. Hulk seemneid on mullas juba enne muru külvamist, ootamas soodsaid kasvutingimusi. Enamasti levib umbrohi nendel aladel, kus muru puudub: seal, kus enne oli mutimullahunnik, sammal või umbrohi ja kuhu ei ole muru uuesti külvatud.


Selleks, et muruvaip oleks ilus, on murukatte õhustamiseks vajalik muru korrapärane harimine aeraatorrehaga. Tänu sellele püsivad murutaimed tugevamatena ning suudavad vastu panna agressiivsele umbrohule. Samuti tuleb niites järgida optimaalset niidukõrgust, kuna väga madalalt niitmine pärsib murutaimede arengut ja soodustab umbrohtude levikut. Umbrohu levimine võib olla tingitud ka liialt raskest ja tihenenud mullast, millel hakkab vohama valge ristik.


Umbrohtude liigid


Kõige enam probleeme tekitavad roomavate võrsete abil paljunevad umbrohud, näiteks niitjas mailane, kassiratas ja harilik käbihein. Kui muru on piisavalt varustatud toitainetega ja regulaarselt niidetud, siis sellest tavaliselt piisab, et ei hakkaks levima umbrohud. Kuid murus võib kasvada ka sellist umbrohtu, mis ei karda regulaarset niitmist. Eelkõige kehtib see nn rosett-taimede kohta. Näiteks vesihein kohandab oma pikkust just nii, et niidukiga teda hävitada ei saa. Kuni selliseid taimi on vähe, võib neid pritsida herbitsiididega. Käsitsi umbrohtu eemaldades tuleb jälgida, et juur eemaldataks täielikult, sest isegi kõige väiksemast juure osast hakkab peagi kasvama uus taim. Käsitsi eemaldatakse võililli ja kummelit, millel on ainult üks juur. Võrsetega levivaid umbrohtusid ei soovitata käsitsi eemaldada, sest tegelikult paljundame me seda tehes neid tahtmatult. Kui seda tüüpi umbrohi on murus vohama hakanud, on ainukeseks võimaluseks vastavate herbitsiidide kasutamine. Muidugi on umbrohu kasvamist murus kõige parem ennetada juba muru külvamise ajal. Selleks on oluline kasutada ainult kvaliteetseid seemnesegusid, milles on tagatud umbrohuseemnete puudumine.


Murus kasvavaid umbrohtusid jagatakse ühe- ja mitmeaastasteks püsikuteks, mis paljunevad vegetatiivselt (võrsete või risoomi abil) või seemnetega. Lehe kuju järgi eristatakse kitsalehelisi, milleks on antud murukooslusesse mittesobivad taimed, ja laialehelisi umbrohtusid. Kõige enam levinud ja iseloomulikud laialehelised umbrohud murus on võilill, teeleht, karvane kadakkaer, niitjas mailane, harilik kortsleht, hanijalg, vesihein, harilik käbihein, kassiratas, valge ristik jt. Kitsaleheliste kutsumata külaliste hulka kuuluvad kastehein ja aasnurmikas.


Umbrohutõrje meetodid


Parimaks relvaks umbrohu vastu on muru regulaarne niitmine ja piisav toitainete varu. Kasutades membraankestaga pikatoimelist muruväetist Plantella Formula 365 , mis tagab murule aastaringselt vajaliku toitainetehulga, säästame aega ja jõudu ning ühtlasi saame tugeva ja tiheda murukamara. Samuti võib muru kevadel väetada kõrgekvaliteedilise orgaanilise väetisega Plantella Organik ning hiljem hooaja vältel lisada Plantella spetsiaalset väetist kõikidele murutüüpidele, mis soodustab taimede juurte kasvu ja teeb muru tugevaks, tihedaks, terveks ja vastupidavaks.


Umbrohi liival ja kõnniteeplaatide vahel


Mõnikord kasvavad umbrohud ja muud erinevad taimed kohtades, kus neid üldse olema ei peaks ning rikuvad sellega hästihoolitsetud aedade ja territooriumi vaadet. Liivaga kaetud maa-alal, mille alla ei ole paigaldatud umbrohutõkkevaipa, tekitab umbrohi hiljem tihti probleeme. Samuti ilmub umbrohi kõnniteeplaatide vahele, kui nende alla ei ole valatud betooni. Üldiselt ilmuvad mittevajalikud taimed igale poole, kus on vähegi sobiv elukeskkond. Ennetamaks umbrohu levimist on vajalik regulaarne rohimine, selleks et eemaldada umbrohutaimed enne seemnete moodustumist ja tõkestada seemnete edasikandumist. Rohimine kõnniteeplaatide vahelt, seina äärest ja teistest raskesti ligipääsetavatest kohtadest on praktiliselt võimatu. Isegi kui umbrohutaim õnnestub välja tõmmata, on suur risk, et mingi osa jääb maha ja sellest hakkab arenema uus taim.

Parimaks ning kõige praktilisemaks lahenduseks on herbitsiidilahused.


Muru laste mänguväljakul


Muruplats võib täita samuti laste mänguväljaku aset. Hoolitsetud, tihe ja pehme muru lausa kutsub meie lapsukesi jooksma, kukerpallitama või ka lihtsalt istuma. Platsile võib panna kiigu, liumäe või liivakasti. Üsna varsti jätab pidev jooksmine ja mäng muruplatsile oma jälje: tekivad laigud, kus muru on hõre, maapind kõvakstallatud ja paljudes kohtades esineb umbrohtu.


Pinnase ettevalmistamine


Mänguväljaku muru rajamine vajab põhjalikku ettevalmistust. Pideva koormuse all olev pinnas hakkab peagi tihenema, mis takistab vee, õhu ja toitainete jõudmist juurteni. Keerulisemaks muutub samuti murutaimede juurte laienemine ning uuenemine, seetõttu hakkab paljunemine toimuma vaid pinnase kõrgemates kihtides. Aja jooksul muutub selline muruplats nõrgaks ja koormuse suhtes tundlikuks. Halvasti arenenud juured ei suuda pinnase alumistes kihtides niiskusega kohaneda ja see teeb murukatte vastuvõtlikuks põuale. Tihenenud pinnase tõttu ei saa juured piisavalt hapnikku, mis pärsib roheliste taimeosade vajalike toitainetega varustamist. Murutaimed hukkuvad ja ülekoormatud muruplats tekib üha enam tühje laike, millel hakkab vohama umbrohi.


Vastupidavad taimesordid


Laste mänguväljaku rajamisel on ülimalt oluline valida spetsiaalsed vastupidavad murusordid. Vajalik on põhjalikult tutvuda külvatava seemnesegu koostisega. Kõige vastupidavamad sordid on aasnurmikas (Poa pratensis) ja mitmeaastane karjamaa- ehk inglise raihein (Lolium perenne). Erinevad taimesordid on erinevalt kohastunud välistele faktoritele nagu põud, pakane, haigused või ülekoormus. Kui ühe faktori tõttu hukkub üks taimesort, siis selle asemele asuvad teised murutaimed ning muruplats on endiselt tihe. Mänguväljaku murusegust peavad suurema osa moodustama aasnurmikas ning karjamaa-raihein. Kui koormus murule osutub nende jaoks liiga suureks, hakkab nende asemel kasvama murunurmikas.

Murunurmikas kuulub väga vastupidavate taimede hulka, ent suuremal osal tavalistest murudest on ta ebasoovitav taim. Ta kasvab praktiliselt igal pool, eelkõige tihenenud pinnasel, mis tekib spordi- ja mänguväljakute murule või teerajadele. Probleeme tekitab peamiselt selle taime aastaringne õitsemine. Samuti on see väga madal taim, mida on raske maha niita. Levib väga kiiresti ja vallutab kohe muruplatsi kõik vabad kohad.


Pinnase tihenemise ennetamine


Liiga tihkest pinnasest tekkinud probleeme saab vältida, kui murualuse liivapadja alla asetada matid. Samuti võib kasutada spetsiaalseid murukive. Laste mänguväljakule sobib plastikust murukärg, mis täidetakse mullaga ja mille sisse külvatakse muru.


Muruhooldus laste mänguväljakul


Laste mänguväljaku muru vajab regulaarsest õhustamist, kuna pinnase tihenemise tõttu on õhu juurdepääs murutaimede juurtele raskendatud. Muru niidetakse korrapäraselt, kuna see aitab säilitada välisilmet. Enamasti niidetakse 3,5 cm kõrguselt. Ebaregulaarse niitmise puhul lähevad murutaimed puntrasse ja kahjustuvad.


Lohud


Kui muruplats on uus ja pinnas ei ole veel piisavalt kõva, vajub ülekoormatud mänguväljaku pind sisse ja tekivad lohud. Kuni 2 cm sügavustesse lohkudesse puistatakse mulda. Rehaga riisutakse muld laiali ja puistatakse mulda veel peale. Vihmaga muutub kinniaetud lohkude pind kõvemaks.

Suuremat sorti lohule tehakse keskele ristikujuline lõige, murukamara servad tõstetakse labidaga üles, lisatakse mulda ja lõpuks asetatakse murukate tagasi.


Muruplats kui pehme mänguväljak


Mõnikord võib tekkida tunne, et lihtsam oleks katta laste mänguväljak plaatidega. Igapäevase ülekoormuse all kannatav muruplats ei ole just kõige ilusam vaatepilt. Sellise muru õhustamine ja uuendamine nõuab hulga tööd ja aega. Kuid enne, kui hakkate valima aianduskaupluses plaate, mõelge sellele, et muru on pehme ning leevendab kukkumisel saadud lööki. Lisaks sellele on roheline pind elus, naturaalne ja silmale ilusam kui mistahes asfalt või betoon. Muruplats on samuti asendamatu looduse osa, kus lapsed saavad (lisaks mängule ja meelelahutusele) tundma õppida looduseseadusi ja jälgida taime- ja loomariigis aset leidvaid huvitavaid nähtusi. Kui väikeste lohkude ja umbrohu peale silmad kinni pigistada, siis võib rõõmsalt jälgida pisitegelaste töid-tegemisi rohelisel muruvaibal ja võib-olla isegi kaasa lüüa!


Suviseid nõuandeid


Suvi murule stressirohke aeg. Suvel kahjustavad muru põud, kuumus, tugevad äikesevihmad ja paljud kahjurid. Heas seisukorras, suveks ette valmistatud, toitainetega varustatud ja piisavalt juurdunud muru elab ka suveperioodi kergelt ja kahjustusteta üle.

Koduaia muru koosneb enamalt jaolt külma kliima taimedest, mistõttu nad kasvavad kevadel ja sügisel, soojadel suvepäevadel kasv peatub.


Heas seisukorras muru on ilus ka suvel


Suvel on kõige suuremaks probleemiks veepuudus. Väga tähtis on hoida muru heas korras veel enne suve algust. Põuakindlatel taimede juured ulatuvad sügavale. Orgaanilised ained parandavad oluliselt pinnase struktuuri ja mulla õhustatust, samuti mulla võimet säilitada niiskust. Toitaineid lisatakse kuue kuu jooksul vastavalt temperatuurile.


Väga tähtis on muru varustamine toitainetega


Pinnase orgaanilise aine – huumuse – tähtsateks koostisosadeks on erilised huumuselised ained humiin- ja fulvohape. Humiin- ja fulvohape soodustavad kiiret kasvu, kuna mõjuvad soodsalt mulla viljakusele. Niites eemaldame me muru pealispinnalt hulga orgaanilisi aineid. Lisades murule orgaanilisi aineid ja huumuselisi aineid sisaldavaid preparaate, lihtsustame taimede juurdepääsu toitainetele ning soodustame toitainete püsimist pinnases juurte sügavusel.


Vitamiinid tõstavad põua- ja kuumataluvust


B-grupi vitamiinide ning tähtsate aminohapete lisamine tugevdab muru oluliselt ning tõstab tema vastupanuvõimet kuumusest ja veepuudusest tingitud stressile. Seetõttu tuleks juba hiliskevadel muru iga kümne päeva tagant kasta loodusliku vitamiinide komplekspreparaadiga Bio Plantella Vita, mis sisaldab aminohappeid, humiinhappeid ja vitamiine. Sama preparaati kasutatakse ka tugevast rahesajust või veepuudusest tekkinud kahjustuste puhul.

Intensiivse kasvu perioodil väetatakse muru Plantella spetsiaalse väetisega kõikidele murutüüpidele, mis tagab ühtlase juurekasvu kuumadel ja kuivadel suvepäevadel. Soovi korral või aega kokku hoida ning hooaja alguses väetada muru pikatoimelise membraankestaga väetisega Plantella Formula 365, millega väetatakse ainult üks kord.


Kastmine


Hästi kasvav ja juurdunud muru on tavaliselt põuakindel, kuid pikaleveninud põuaperioodil halveneb taimede kasv sellegipoolest ja muru hakkab kollaseks tõmbuma. Veelgi kiiremini kuivab maa, kui pidevalt puhub soe tuul. Kallakul või nõlval kasvav muru vajab ohtramat kastmist, kuna vesi voolab nõlvadelt kiiremini ära. Kui rohulibled ei jaksa pärast jalaga pealeastumist end uuesti üles ajada, siis on kiiremas korras vaja kasta. Kõige sobilikum aeg kastmiseks on varahommik või hilisõhtu, kui õhutemperatuur madalam ja veekulu vähema aurustumise tõttu väiksem. Kastma peab tugevasti, muld peab jääma niiskeks 10-15 cm sügavuselt – niimoodi tekitame murule nn veevaru, millest taimed saavad niiskust ammutada. Arvestame 8-10 l vett ruutmeetri kohta. Parem kasta harvemini ja korraga rohkem, kui tihti ja vähe. Automaatniisutussüsteem on väga mugav, kui viibime puhkusel. Sellistes süsteemides on ka sademete mõõdik ja vihma korral lülitub süsteem välja, maapinna kuivades lülitub jälle sisse.


Niitmine


Koduaedade muru koosneb peamiselt külma kliima taimedest, sellepärast kasvavad nad kevadel ja sügisel, soojadel suvepäevadel nende kasv peatub.


Suvel niidetakse muru umbes 4-5 cm pikkuseks, et taimede lehed tekitaksid juurtele varju ja aitaksid säilitada pinnases niiskust. Kui päike on liiga kõrvetav ja lisaks sellele kestab põud, on mõistlik mõneks ajaks niitmisest loobuda. Kui õhutemperatuur veidi langeb, võib niitmist jätkata vähendades järk-järgult muru pikkust. Kõige madalamat muru võib lubada ainult ideaalsetes tingimustes (piisavalt niiskust ja mitte eriti lõõmav päike).


Enne puhkusele minekut


Sageli on nii, et puhkuselt naastes paneb muru välisilme meid nördima. Muru on paljudes kohtades närbunud, paiguti kollane või kõrbenud, tihtipeale on kogu muruvaip kollast või helerohelist värvi.

Mida siis teha enne puhkusele sõitmist? Kui oodata on väga kuuma ja põuast ilma, aga automaatne kastmissüsteem puudub, tasub paluda naabreid, kes teie äraolekul muru vähemalt ühe korra ohtralt üle kastaksid. Samuti ei maksa liiga usinasti niita, sest madalalt niidetud muru on põua ja kuumuse suhtes tundlikum. Muru võib niita niiduki maksimaalsel kõrgusel, et pikemad lehed kaitseksid pinnast kuivamise eest.